Väljalasketorude klassifikatsioon

Klassifitseeritud funktsionaalse põhimõtte järgi
Vasturõhutoru: Enamik originaalautosid kasutab seda tüüpi torusid, mis toetuvad peamiselt toru sees olevale võrgusummutile või toru mahu muutusele, et tekitada rõhk, mis naaseb silindrisse. Pärast mootori süütamist hakkab kolb jõuga liikuma ja väljalaskeklapp avaneb enne, kui kolb jõuab alumisse surnud punkti. Sel ajal takistab toru sees olev vasturõhk heitgaasidel välja tormamast, võimaldades segul saavutada täielikku põlemist. Kui aga vasturõhk on liiga tugev, ei välju see heitgaasidest täielikult silindrist, mille tulemuseks on heitgaasi ja segu koospõlemine, mis vähendab põlemise efektiivsust ja mõjutab hobujõude.

Pool vasturõhu toru: vasturõhu jõud on väiksem ja väljalaske sujuvus on parem kui vasturõhu torul. See asub vasturõhutoru ja sirge toru vahel, mõõduka vasturõhuga, et saada käivitusmoment. Heitgaasi sujuvus on parem kui vasturõhutorul ning ka pöördemoment keskmisel ja suurel kiirusel on suurem kui vasturõhutorul. Eeliseks on hea jõudlus käivitus-, kesk- ja lõppkiirusel ning pöördemomendil, miinuseks aga liiga vali müra.

Otsene toru: äärmiselt madal vasturõhk, puudub väljalasketakistus, parem kiirendus kui vasturõhutorul, suur pöördemoment suurtel kiirustel, kuid nõrk pöördemoment ja valju müra madalatel kiirustel, pehme jõud madalatel kiirustel, väga mürarikas ja võib isegi meelitada õiguskaitsetöötajate tähelepanu.

Materjali järgi liigitatud
Roostevabast terasest (nt SUS304) väljalasketoru: see on tavaline väljalasketoru materjal, millel on hea korrosioonikindlus ja tugevus, mis võib sõiduki töö ajal kohaneda erinevate keskkonnatingimustega.

Alumiiniumkattega terasest väljalasketoru: Alumiiniumkattega terasmaterjali võib kasutada mõne väljalasketoru hülsis ja ühendusosades, mis tagab teatud jõudluse, täites samal ajal ka kulusid ja spetsiifilisi funktsionaalseid nõudeid.